Õpilasest lähtumine — kui kaugele me sellega läheme?

Eripedagoogilises ja laiemalt pedagoogilises töös puutuvad tugispetsialistid ja pedagoogid kokku olukordadega, kus nõue, et kõik peab olema õpilasest lähtuv, hakkab reaalsetes olukordades toimima omaenda eesmärgi vastu. See mõte kõlab ju suurepäraselt, kuid meie hariduse reaalsus on see, et sellest on märkamatult kujunenud täiskasvanu kohustus tagada lapsele pidev ja katkematu mugavustunne. Kui õppija esimese takistuse eel tõrgub, pliiatsid nurka viskab ja kaasa teha ei taha, on kõige lihtsam tee käed üles tõsta. Lohutatakse end mõttega lapse tänase tuju ja väsimuse arvestamisest, kuigi selle varjus toimub konflikti vältimine. Me maskeerime omaenda abituse või hirmud kaasaegse lähenemise taha, suunamata last pingutusele, mis on õppimise eeltingimus.

Selline järeleandmine ei ole lapse toetamine. See on vastutuse ja otsustamise veeretamine õppija kaela, kellel puuduvad alles kujunemisjärgus olevad eneseregulatsiooni oskused. Me käitume olukordi vabaks lastes nii, nagu suudaks laps ise näha oma praeguste emotsionaalsete otsuste kaugeleulatuvaid tagajärgi. Tegelikkus on aga see, et ilma täiskasvanu suunamiseta jääb ta üksi keskkonda, kus tal puuduvad toimetulekuks vajalikud kindlad raamid.

Mõningane töökogemus ja tunnetus näitavad, et sisuline õpilasest lähtumine tähendab lapse arenguvajaduse, mitte tema hetkeliste soovide või mugavuse teenindamist. Erivajadusega õppija jaoks ei ole piirideta vabadus kergendus, vaid ärevust tekitav kaos. Ta vajab kindlat struktuuri ja selget süsteemi – see on esmane turvavõrk, mis annab teadmise, mida oodata ja kuidas käituda.

Uute kognitiivsete või sotsiaalsete oskuste omandamine, olgu selleks tähelepanu hoidmine või rutiiniga kohanemine, nõuab alati pingutust, kordusi ja eneseületust. Eripedagoogiline abi seisneb keskkonna ja abivahendite kohandamises, mitte eesmärkide lahjendamises või takistuste täielikus kõrvaldamises. Enesekontrolli ja püsivust ei ole võimalik õpetada ruumis, kus puuduvad nõudmised. Õppijast lähtutaksegi siis, kui talle luuakse kindel süsteem, mis aitab raskustest läbi närida ja saavutada eduelamust. Selged reeglid ja stabiilsus on ainus viis toetada arengut – täpselt lapsele sobivas tempos.