Kutsikas õpib päevadega, laps aastatega. Vaade läbi õppimisteooria

Kutsika kiire õppimise taga on looma unikaalne suutlikkus mõista inimese märguandeid ja õppida läbi vahetute seoste – seda nimetatakse teaduses assotsiatiivseks (kogemuspõhiste seoste loomisel põhinevaks) õppimiseks, mida selgitatakse B.F. Skinneri operantse tingimise teooria abil. Selle teooria kohaselt juhib õppimist vahetu tagajärg. Ehkki alguses reageerib kutsikas sõnale 'ei' puhtalt inimese järsu hääletooni ja kehakeele tõttu, saab sellest helist kiiresti märk, millele järgneb kas preemia või tegevuse katkemine. Kuna looma turvatunne sõltub inimesest kui ressursi jagajast, kinnistuvad need õpitud reaktsioonid väga kiiresti. Loom ei analüüsi reegli sisu, vaid järgib mustvalget süsteemi.

Inimene ehk laps ei ole aga tuvi ega rott, kelle käitumismustreid laboripuurides algselt kaardistati ja mille põhjal see teooria sündis. Kuigi Skinner ise koertega katseid ei teinud, võtsid koeratreenerid need samad universaalsed puuriloomade reeglid hiljem edukalt üle. Kui laboriloom õpib mehaaniliselt vajutama kangi või vältima teatud nurka puhtalt toidu saamise või karistuse hirmus, siis inimaju keerukust ei saa selliste lihtsate seostega juhtida. Kuigi lapse puhul järgneb piiri ületamisele samamoodi vanema reaktsioon, näiteks noomitus või keeld, töötleb inimaju seda tagajärge sootuks teisiti. Väikelapsele on loomuomane õppida tundma sotsiaalsete suhete püsivust ja reeglite piire erinevates kontekstides. Laps ei eira piire pahatahtlikkusest, vaid tema kognitiivne areng nõuab kinnitust, kas vanema seatud piirang on ühekordne emotsioon või püsiv ja universaalne reegel, mis kehtib muutumatuna igas olukorras.

Selle taga peitub puhas neurobioloogiline reaalsus. Väikelaps võib reegleid küll teada, kuid tema enesekontrolli ja impulsse juhtiv eesajukoor on alles varases kujunemisjärgus. Kui laps näeb teises toas midagi põnevat, on sisemine uudishimu tema eakohasest pidurdusvõimest füüsiliselt tugevam. Inimest ei ole lihtsalt võimalik dresseerida nagu looma.