Kes kellest aru ei saa
20.10.2026
Eripedagoogikas oleme harjunud kirjeldama suhtlusraskusi ühe inimese omadusena: laps ei mõista vihjeid, ei loo silmsidet ega tunne ära teiste emotsioone. Need laused on meie hinnangutes ja iseloomustustes nii tavalised, et me ei pane enam tähelegi, kuhu need süü asetavad – alati sellele, kes on teistmoodi. Briti uurija Damian Milton esitas 2012. aastal lihtsa, ent ebamugava küsimuse: kui autistlik inimene ja tema vestluskaaslane teineteisest aru ei saa, miks me eeldame, et viga on ainult ühes neist?
Seda nähtust nimetatakse topeltempaatia probleemiks: arusaamatus tekib kahe erinevalt mõtleva inimese vahel ning on seega mõlemapoolne. Edinburghi Ülikooli uurijad kontrollisid seda 2020. aastal (Crompton, jt). Täiskasvanud osalejad andsid lühikese loo edasi nagu katkise telefoni mängus, ühelt inimeselt järgmisele kuni rea lõpuni. Autistlike inimeste ridades liikus lugu edasi sama täpselt kui mitteautistlike omades. Moonduma hakkas see just segaridades - seal, kus kaks erinevat suhtlemisviisi kokku said. Sestap tasub meeles pidada, et seisukohad ei tohiks sõltuda istekohast. Suhtlusraskuste hindamisel sõltuvad need sellest siiski sageli, sest see, kes istub enamuse toolil, otsustab, kes on see, kes aru ei saa.
Kui arusaamatuse koorem pannakse vaid ühele poolele, püüab see pool sellega kuidagi toime tulla. Osa autistlikest lastest ja noortest, sagedamini tüdrukud ning need, kelle kõne ja mõtlemine on eakohased, hakkavad oma loomulikku suhtlemisviisi varjama: kopeerivad kaaslaste käitumist, kasutavad meelde jäetud fraase, sunnivad end silma vaatama ja suruvad alla korduvaid liigutusi, mis aitavad neil pinget maandada. Seda nimetatakse maskeerimiseks (Hull jt, 2017). Koolis jätavad nad seetõttu rahuliku ja toimetuleva mulje, ent päeva jooksul kogunenud pinge tuleb välja alles kodus, kas nutu, ärrituvuse või tohutu väsimusena. Niisiis näevad kodu ja kool last kumbki oma toolilt: kool ei näe, kuidas pinge õhtul kodus vallandub, ja kodu ei näe maskeeritud koolipäeva. Kui pillikeel pingul ei ole, siis häält välja ei tule, maskeerimine on aga keel, mida pinguldatakse päevast päeva, kuni see katkeb.
Kui suhtlusraskus on kahepoolne, peab järelikult ka lahendus olema kahepoolne. Seni on tugi olnud enamasti ühesuunaline: õpetame last silma vaatama, oma järjekorda ootama ja teiste näoilmeid tõlgendama. Selline lähenemine meenutab analoogtelefoni, mis on viimasel ajal jälle hinda läinud: populaarne küll, ent mitte seetõttu, et ta oleks kasutamiskõlblik. Kabinetis harjutatud oskused kanduvad klassiruumi harva ja kohanemise koorem jääb ikka lapse kanda. Seepärast peame ka meie õppima mõistma tema suhtlemisviisi: et silmside puudumine ei tähenda kuulamata jätmist, otsene vastus ei ole ebaviisakus ning vestlus vajab sageli rohkem aega.
Olgem ausad, kahepoolne arusaamatus ei ole ainult autistlike inimeste mure. Katkise telefoni mängus ei kao lugu ainult kuulaja süül: mida vähem jutustaja ütleb, seda rohkem peab kuulaja lünki ise täitma, ja ta täidab need sellega, mis tal endal käepärast on, ehk oletuste, kahtluste ja tõlgendustega. Nii on see ka igapäevases suhtluses. Kui midagi jäetakse ütlemata, ei jää teine tühja kohta ootama, vaid hakkab vihjetest tervikut kokku panema, ja hiljem heidetakse ette, et ta mõtles asju välja, kuigi ta täitis vaid neid lünki, mis talle jäeti.
Kõik see ei tähenda, et autistlikel lastel poleks päriselt raskusi või et nad ei vajaks tuge. Küll aga tuletab topeltempaatia meelde, et mõistmine on alati kahe inimese töö: üks peab ütlema ja teine kuulama, ja kumbki ei saa seda teise eest ära teha. Seepärast tasub iga hinnangut kirjutades endalt küsida: kas ma kirjeldan last või hoopis seda kohta, kus minu enda arusaamine otsa sai?
Avafoto: Berna