Jube ilus ja räigelt lahe — miks me keelt üle doseerime?

Igapäevases kõnepruugis kohtab üha enam keelelisi liialdusi. Ega ma ise ka sellest patust puhas ole ja leian vahel end samasuguseid väljendeid kasutamas. Me oleme märkamatult jõudnud punkti, kus sellest lihtsast „ilusast“ või „heast“ justkui ei piisa enam emotsiooni edasiandmiseks. Kui miski on ilus, siis see ei tohi olla lihtsalt ilus – see peab olema jube ilus. Kui miski pakub naudingut, nimetatakse seda kohutavalt mõnusaks ja tõeliselt hea asi on meil räigelt lahe. Me kasutame positiivsete elamuste kirjeldamiseks negatiivse alatooniga sõnu puhtalt selleks, et emotsionaalset laengut maksimeerida. Tavalised määrsõnad tunduvad argikõnes lihtsalt liiga kulunud ja lahjad, mistõttu vajame tugevamat keelelist vürtsi. Millega on tegu? Kas meie keele elava rikkuse või hoopis mugavusharjumusega ja mida see meie kui keelekasutajate kohta näitab?

Ühelt poolt on see muidugi märk eesti keele elujõust ja elastsusest. Keel ei ole muuseumieksponaat; keel kohandub ühiskonna rütmiga. Need esmapilgul täiesti kokkusobimatud paarid – negatiivne tugevdaja ja positiivne omadussõna – loovad unikaalse kontrasti. See näitab, et meil on oskus laenata vajadusel emotsionaalset laengut sealt, kus seda on kõige rohkem: ehmatuse ja ebameeldivate elamuste valdkonnast. Nii püüame infost ja emotsioonidest ülekoormatud keskkonnas lihtsalt häält teha, et oma jutuga hallist massist ja igapäevasest mürast eristuda.

Teisalt aga viitab selline üledoseerimine teatud sorti keelelisele tuimusele. Me oleme harjunud, et kõik me ümber peab olema hirmus intensiivne ja tavaline "ilus" või "hea" mõjub uues rütmis peaaegu et igavalt. Kui me kulutame oma kõige kangemad sõnad ära igapäevaste pisiasjade peale, siis mis jääb järele, kui on vaja rääkida millestki päriselt tõsisest või olulisest? Keel hakkab devalveeruma. 

Aga äkki on see hoopis lahe? Kas me peamegi argipäevas igat oma sõna grammipealt kaaluma ja sättima? Hoolimata sügavast austusest eesti keele ilu ja võlu vastu on eluterve vabadus vahel täiesti omal kohal. See on nagu Nutella pähklivõi purgist söömine: ääretult esteetiline ja kombekas on süüa saia, millele on noaseljaga silutud täiesti veatu ja õhuke kiht pähklivõid aga LAHE ja hoopis teine tunne on süüa seda lusikaga otse purgist. Sarnast vabadust kohtab filmis „Puhkus“, kus kaaslane enne suurt galaõhtut rinda lilleõit pannes muretseb, ega see liialt labane või iganenud võte ei ole, kuid Kate Winsleti tegelane vastab talle naeratades, et talle meeldibki väheke labasust ja ta lausa otsib seda oma ellu. Keel vajabki vahel seda sama teadlikku ja vaba liialdust ning ehedust, et mitte kuivada ära akadeemiliseks reeglistikuks.